Teie ostukorv on tühi.
Kõrvits "Danka Polka"
Kõrvits "Danka Polka".
Põõsaskõrvitsa sort, ümmargune vili kaaluga 2-3 kg. Vili säilib hästi vähemalt detsembrini. 1,0 g = 2-4 seemet.
Seemneid pakis 3,0 g.
* Kõrvitsa vili – see on kõige suurem mari.
Kõrvitsa vilju ei tarvitata mitte ainult toiduks, vaid neist tehakse ka toidunõusid, anumaid vedelike hoidmiseks ja muusikainstrumente. Kuid ennekõige on kõrvits üks parematest toiduainetest. Kalorite poolest on ta võrdne lillkapsaga. Kõrvitsa viljalihas on 25% kuivainet, kuni 20% tärklist, kuni 15% rasva. Kõrvitsas on palju pektiinanet. Kõrvitsas on rohkem kui teistes köögiviljades rauda, sellepärast on ta soovitav kehvveresuse puhul. Peale selle on kõrvits tõeline vitamiinide E,T,C.B1, B2, B5 ja karotinoidide allikas.
Kõrvitsat kasutatakse toiduks toorelt, teda küpsetatakse, praetakse, aurutatakse, hautatakse. Kõrvitsast tehakse jooke, keedist, sukaadi.
Kõrvitsa viljad on suurepärane toit loomadele. On leitud, et kõrvitsa viljaliha soodustab seedekulgla tegevust, reguleerib ainevahetust. Teda soovitatakse toorel või hautatud kujul haigetele, kes kannatavad südameveresoonte haiguste all, tursete puhul, maksa- ja neeruhaiguste puhul, ainevahetushäirete puhul ja kõhukinnisuse korral. Väikestes kogustes kõrvitsamahla tarbimine aitab unetuse vastu. Kõrvitsaseemneid on ammusest ajast kasutatud paelusside väljaajamiseks. Kõrvits säilub talvel hästi isegi hariliku toatemperatuuri juures. Seejuures on kõrvits vitamiiniallikaks, kui teisi värskeid köögivilju enam pole.
Põõsaskõrvitsa sort, ümmargune vili kaaluga 2-3 kg. Vili säilib hästi vähemalt detsembrini. 1,0 g = 2-4 seemet.
Seemneid pakis 3,0 g.
* Kõrvitsa vili – see on kõige suurem mari.
Kõrvitsa vilju ei tarvitata mitte ainult toiduks, vaid neist tehakse ka toidunõusid, anumaid vedelike hoidmiseks ja muusikainstrumente. Kuid ennekõige on kõrvits üks parematest toiduainetest. Kalorite poolest on ta võrdne lillkapsaga. Kõrvitsa viljalihas on 25% kuivainet, kuni 20% tärklist, kuni 15% rasva. Kõrvitsas on palju pektiinanet. Kõrvitsas on rohkem kui teistes köögiviljades rauda, sellepärast on ta soovitav kehvveresuse puhul. Peale selle on kõrvits tõeline vitamiinide E,T,C.B1, B2, B5 ja karotinoidide allikas.
Kõrvitsat kasutatakse toiduks toorelt, teda küpsetatakse, praetakse, aurutatakse, hautatakse. Kõrvitsast tehakse jooke, keedist, sukaadi.
Kõrvitsa viljad on suurepärane toit loomadele. On leitud, et kõrvitsa viljaliha soodustab seedekulgla tegevust, reguleerib ainevahetust. Teda soovitatakse toorel või hautatud kujul haigetele, kes kannatavad südameveresoonte haiguste all, tursete puhul, maksa- ja neeruhaiguste puhul, ainevahetushäirete puhul ja kõhukinnisuse korral. Väikestes kogustes kõrvitsamahla tarbimine aitab unetuse vastu. Kõrvitsaseemneid on ammusest ajast kasutatud paelusside väljaajamiseks. Kõrvits säilub talvel hästi isegi hariliku toatemperatuuri juures. Seejuures on kõrvits vitamiiniallikaks, kui teisi värskeid köögivilju enam pole.
Kõrvits on üheaastane taim. Tema väät on roomav või sirge (põõsasvormidel). Pikavõrselistel vormidel on võrsed 2-5 meetri pikkused. Lehed on suured. Pikkade leherootsudega. Õied on eri soolised, tugeva lõhnaga. Tolmukad on rasked, tuulega tolm ei levi, tolmutamine toimub põhiliselt mesilaste abil. Viljade pealispind on sile, ribiline, kühmuline või tüükaline. Viljaliha mahlane, paks. Viljaliha värvus hele kreemjast oranžini. Kõrvits on soojalembeline kultuur kuid vähem soojalembene kui kurk. Tema seemned hakkavad kasvama +14°C juures. Heaks kasvuks ja arenguks on vajalik +25+28°C sooja. Üsna hästi kasvab ka +20+25°C juures. Öökülmi, isegi väikseid, ei talu üldse. Istutamisel külma pinnasesse, hakkab juurestik mädanema ja hukkub. Taimedel on suur lehestik, nad tarvitavad palju vett, seetõttu on vajalik kastmine. Kasta tuleb rohkesti (10-15 liitrit taime kohta), eriti võrsete kasvamise ja viljade moodustumise ajal.
Kõrvits vajab viljakat mulda. Tuleb märkida, et mõningad kõrvitsa juured tungivad 2-3 meetri sügavusele. Põhiline juuremass on peamises kihis (20-25 cm). Kõrvitsale jäetakse soojemad, põhjatuulte eest kaitstud piirkonnad aias, kus on orgaaniliste väetiste ja mineraalainete poolest rikas muld. Kasvab paremini saviliiv, liivsavi, turba ja mustmuldadel. Ei talu savipinnast ja soostunud maad. Pole soovitav panna lupja otse kõrvitsa alla. Kõrvitsa soovitavad eelkultuurid on kapsas, sibul, kartul, juurvili. Tema eelkultuuriks ei tohi olla kurk, kabatšokk ja patisson. Kõrvits on valguslembene kultuur. Kasvab ja areneb hästi päikesepaistelises kohas. Varjulises kohas saak väheneb ja viljade kvaliteet halveneb.
Eng.: Pumpkin. Suom.: Jättikurpitsa. Sven.: Jättepumpa. Bot.: Cucurbita maxima Duchesne
* Kõrvitsa kodumaa on Kesk- ja Lõuna Ameerika. Juba 5000 aastat tagasi kasvatati kõrvitsat Mehhikos, selle seemneid on leitud iidsetest peruu hauakambritest. Kõrvitsat on kasvatatud vanas Egiptuses, Indias ja Hiinas. Euroopasse ilmus see kultuur 16 sajandi keskpaigas.
Meil kasvatatakse 3 liiki kõrvitsaid: suureviljaline, muskaat, kõvakooreline. Suureviljaline kõrvits kasvab hästi keskvöötmes, lõunas ja kagu piirkonnas. Mõningad selle liigi viljad kasvavad kuni 90 kilo raskusteks. Suureviljaline kõrvits on kõige külmakindlam kuid valmib hiljem kui kõvakoorelised, säilub hästi, säilitades head maitseomadused 9 kuu jooksul. Kõvakooreline (e. harilik) erineb kiirema valmimise poolest, kuid tema viljad on väiksemad kui teistel liikdel. Enim levinud vorm on munakujuline, helekollase või kollakas- oranþi värvusega, triibulise mustriga. Täiskasvanud vilja koor on kõva, lehed, võrsed, viljaraod on kaetud torkivate karvakestega. Muskaatkõrvits on kõige maitsvam, tema koor läheb kõvaks hiljem. See kõrvits vajab kasvamiseks hulga rohkem soojust kui teised kõrvitsa liigid.
